Liikuge põhisisu juurde
Üks Meri kõik

Elu ja pärand

Meri on tegelnud raadioga, kinoga, mütoloogiaga, ökoloogiaga, Thomas Manniga, Kirdeväilaga, tõlkimisega, Eestiga, filmiga, etnograafiaga, Nõmmega, šamaanidega …

Ja veel mitme asjaga. Seda me teame.

Ta annab kogu oma olekuga mõista, et tegelikult tegeleb ta veel ühe asjaga, mis on neist kõigist palju tähtsam ja mida ta meile praegu veel ei reeda.

Mati Unt. Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder, lk. 260.
President Lennart Meri

Elamine ja õppimine neljas riigis ja neljas keeles pani aluse Lennart Meri maailmakodanikuks kujunemisele. Reisid ja rännakud õpetasid nägema kultuuride paljusust, mis kajastub tema raamatutes ja filmides. Temas olid ühendatud eurooplane ja soomeugrilane. Suur huvi maailma ja selle toimimise vastu tegi temast suurepärase vestluspartneri nii riigimeestele kui tavalistele inimestele. Tema särav isiksus ei jätnud kedagi külmaks; jätkuvalt tsiteeritakse Lennarti ütlusi ja räägitakse temast lugusid.

Lennart-Georg Meri sündis 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas Georg Peeter ja Alice Brigitta Meri vanema pojana. Tema isa oli Eesti Vabariigi diplomaat ja hiljem, nõukogude ajal, tõlkija. Vend Hindrek-Peeter Meri oli aastatel 1990‒1997 Eesti Vabariigi riigikontrolör. Vanaisa Otto Meri oli ühiskonnategelane, kes valiti 1904. aastal Tallinna linnavolikokku.  

Isa diplomaadiameti tõttu veetis Lennart Meri lapsepõlve Euroopas, õppides mitmes Saksamaa ja Prantsusmaa koolis. 1941. aastal küüditati ta ema ja vennaga Siberisse. Tagasi Eestisse jõudis ta 1946. aastal ja jätkas õpinguid Tallinnas. 1948‒1953 õppis ta Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas ajalugu, lõpetades cum laude.  

Koolitarkuse omandas Lennart saksa, prantsuse, vene ja eesti keeles, hiljem lisandusid ka inglise ja soome keel. 


Pärast ülikooli lõppu ei olnud Lennart Meril ideoloogilistel põhjustel võimalik töötada õpitud erialal ja nii sai tema esimeseks ametikohaks kirjandustoimetaja Vanemuise teatris. Sellele järgnes toimetajatöö Eesti Raadios, kus ta tegi ka soomekeelseid saateid. Tallinnfilmis töötades valmisid tema toimetajakäe all filmid nagu „Viimne reliikvia“, „Keskpäevane praam“, „Kolme katku vahel“ jt. Lennart Meri korraldas ekspeditsioone ja rännakuid Nõukogude Liidu ääremaadele, tulemuseks raamatud ja etnograafilised filmid. Lisaks sellele on ta tõlkinud ilukirjandust inglise, prantsuse ja vene keelest.  


Lennart Meri suurteos on 1976. aastal ilmunud „Hõbevalge“, millele järgnes 1984. aastal „Hõbevalgem“. Nendes kirjutistes visandab ta eestlaste ajaloo suhetes muu maailmaga ja uurib Kaali meteoriidi langemise mõjusid kultuuris. 


1980. aastate lõpus siirdus Lennart Meri loometegevusest poliitikasse. Fosforiidikaevandamise vastane võitlus algas 1987. aastal ja sellest võttis osa ka Lennart, viies artiklitega üleliidulistes ajalehtedes probleemi Eestist kaugemale. Lennart Meri oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi liige ning pidas loomeliitude pleenumil kõne „Kas eestlastel on lootusi?“. Ta valiti ka Eesti Kongressi. 1988. aastal asutatud Eesti Instituudi ellukutsuja ja esimese direktorina asus ta sillutama Eestile teed vabasse maailma.  


Aastatel 1990‒1992 oli Lennart Meri Eesti Vabariigi välisminister. Ta oli ka Põhiseaduse Assamblee liige. 1992. aasta aprillist oktoobrini oli ta Eesti Vabariigi suursaadik Soomes. Aastatel 1992‒1996 ja 1996‒2001 oli Lennart Meri Eesti Vabariigi president.  

Hiljem jätkas ta poliitilist tegevust, reisis, pidas loenguid ja osales aktiivselt ühiskondlikus elus.  


Lennart Meri suri 14. märtsil 2006. aastal Tallinnas ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.  


Lennart Meri nime kannab Tallinna lennujaam. 

2007. aastast korraldatakse Tallinnas rahvusvahelist Lennart Meri konverentsi, kus arutatakse Põhja- ja Ida-Euroopa välispoliitika ja julgeolekuküsimusi.  

Teenetemärgid

  • Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärk, 1995 
  • Riigivapi I klassi teenetemärk, 2006 
  • Riigivapi ketiklassi teenetemärk, 2007

 

  • Jordaania Taassünni ordeni suurpael ja suurtäht, 1993 
  • Taani Kuningriigi Elevandi ordeni suurpael ja suurtäht, 1994 
  • Soome Vabariigi Valge Roosi ordeni suurrist ketiga, 1995 
  • Rootsi Kuningriigi Serafimi ordeni kett, 1995 
  • Mehhiko Ühendriikide Asteegi Kotka orden, 1995 
  • Läti Vabariigi Kolme Tähe ordeni suurrist ketiga, 1996 
  • Ungari Vabariigi Teeneteordeni suurrist, 1997 
  • Sloveenia Vabariigi Vabaduse Kuldtähe orden, 1997 
  • Itaalia Vabariigi Teeneteordeni suurrist, 1997 
  • Leedu Vabariigi Vytautas Suure orden, 1997 
  • Poola Vabariigi Valge Kotka orden, 1998 
  • Islandi Vabariigi Hauka orden, 1998 
  • Norra Kuningriigi Püha Olafi ordeni suurrist, 1998 
  • Kreeka Vabariigi Lunastaja ordeni suurrist, 1999 
  • Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni suurristi erijärk, 2000 
  • Malta Vabariigi Auliidu ordeni kett, 2001 
  • Prantsuse Vabariigi Auleegioni ordeni suurrist, 2001 
  • Portugali Vabariigi Prints Dom Henrique ordeni suurrist, 2003 
Lennart Meri Helsingi Ülikooli audoktorina Soomes
Lennart Meri Helsingi Ülikooli audoktorina Soomes, 1986. Erakogu

Autasud ja muud tunnustused

  • New Yorgi rahvusvahelise filmifestivali hõbemedal, 1979 
  • Helsingi Ülikooli audoktor, 1986 
  • Coudenhove-Kalergi Euroopa auhind, 1996 
  • Ida-Lääne Uuringute Instituudi Vabaduse auhind, 1996 
  • Crans Montana foorumi suur aastaauhind, 1997 
  • Krakówi Jagiełło ülikooli hõbemedal, 1998 
  • Prantsuse nädalalehe La Vie aunimetus aasta eurooplane, 1998  
  • Liberaalse Internatsionaali Vabaduse auhind, 1999 
  • Lapi Ülikooli audoktor, 1999 
  • Saksamaa Pagendatute Liidu kõrgeim aumärk, 1999 
  • St. Olafi Kolledži (USA) audoktor, 2000 
  • Turu Ülikooli audoktor, 2000 
  • Herbert Batlineri Euroopa Instituudi väikeriikide auhind, 2000 
  • Max Schmidheiny Fondi Vabaduse auhind, 2001 

Allikas: Vabariigi Presidendi Kantselei 

Lennart Meri kirjanike kongressi kõnepuldis
Lennart Meri kirjanike kongressi kõnepuldis, 1976. Foto: E. Köster. Rahvusarhiiv
Lennart Meri
Lennart Meri, 1975. Foto: E. Köster. Rahvusarhiiv
Toimetaja Lennart Meri „Viimse reliikvia“ võtetel Taevaskojas
Toimetaja Lennart Meri „Viimse reliikvia“ võtetel Taevaskojas, 1969. Erakogu