Lapsepõlv
Lennart-Georg Meri sündis 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas Georg Peeter ja Alice Brigitta Meri vanema pojana. Tema isa oli Eesti Vabariigi diplomaat ja hilisem Shakespeare’i näidendite tõlkija. Vend Hindrek-Peeter Meri oli 1990–1997 Eesti Vabariigi riigikontrolör. Vanaisa Otto Meri oli ühiskonnategelane, kes valiti 1904. aastal Tallinna linnavolikokku.
Isa diplomaadiameti tõttu veetis Lennart Meri lapsepõlve Euroopas, õppides Saksamaa ja Prantsusmaa koolides. 1941. aastal küüditati ta ema ja vennaga Siberisse. Tagasi Eestisse jõudis Lennart 1946. aastal ja jätkas õpinguid Tallinnas. 1948. aastal asus ta Tartu Riiklikus Ülikoolis õppima ajalugu.
Koolitarkuse omandas Lennart saksa, prantsuse, vene ja eesti keeles, hiljem lisandusid ka inglise ja soome keel.
1935–1938 Berliini 164. rahvakool
1938–1939 Janson de Sailly lütseum Pariisis
1939–1941 Jakob Westholmi Poeglaste Õigustega Erahumanitaargümnaasium
1944–1946 Jaranski keskkool Siberis
1946–1948 Tallinna 10. Keskkool
1948–1953 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskond, ajaloo eriala, cum laude
Hindrek-Peeter Meri. Lapsepõlv Lennartiga. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 16.Lennart alustas kooliteed Saksamaal ja Prantsusmaal ning juba lapsena luges ta saksa- ja prantsuskeelseid raamatuid. [---] Emal õnnestus sõjaajal antikvariaadist soodsalt osta võõrkeelseid raamatuid, nende hulgas oli ka saksakeelne mitmeköiteline üldajalugu. Viimane võis olla määravaks Lennarti ajalooalaste huvide tärkamisel, sest nüüd pühendas ta oma aja põhiliselt just nendele üldajaloo köidetele. [---] Eestisse tagasi tulles läks Lennart Nõmme Gümnaasiumi, tollal juba Tallinna 10. keskkooli 9. klassi. Ta muutus tunduvalt elavamaks, suhtles tihedalt kõigi klassivendadega, eriti Eino Tambergi ja Endel Lippmaaga. Venemaa koolis sai Lennart tugeva põhja füüsikas ja matemaatikas, mis andis ka Eesti koolis nendes ainetes kindlustunde. [---] Lennart oli hea huumorimeelega ja ei jätnud koolipõlves ega ka hiljem kasutamata võimalust mõni vimka visata.
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 40‒41.Lennart Meri: Ma rääkisin nüüd [1938] juba saksa ja prantsuse keelt ja kodus vanematega endiselt eesti keelt. Eesti kultuurist, kirjandusest, ajaloost või geograafiast teadsin ma aga tollal veel väga vähe, seda ei olnud mulle mitte keegi õpetanud. Siiski lugesin ma eestikeelseid laste- või noorsooraamatuid, mida mu vanaema oli mulle saatnud, ja mõnda nendest lugudest mäletan veel praegugi. See-eest aga nõudis mu ema – kahjuks, kahjuks –, et ma õpiksin klaverit mängima, ma mängisingi pala „Fröhliche Waldmann“, kuid selles kunstivallas ma kaugemale siiski ei jõudnud.
Hindrek-Peeter Meri. Tagasivaateid veerevast vagunist. Tartu, 2008, lk. 540.Ta oskas jätta midagi oma mõtetest enda teada. Mulle tundus, et see oli tingitud soovist asju põnevamaks teha või ergutada vestluspartnereid mingi teema arutelus osalema. See oli isikupärane käitumise kunst, mis aitas suuresti kaasa ta edule kõigis ettevõtmistes, sealhulgas tegevustes nii diplomaadina kui ka riigijuhina. [---] Tugev huumorimeel oli tema abiliseks ja kaaslaseks igas olukorras juba noorukieas.
Hindrek-Peeter Meri. Tagasivaateid veerevast vagunist. Tartu, 2008, lk. 542.Vend Hindreku meenutus Siberi-aastatest:
Lennart ei armastanud argisekeldusi. Seevastu oli tal tahtmist ja huvi meie väikesel aialapil toimetamiseks. Seemneid saime kohalikelt, kuid kogu aiatöö tegi Lennart. Uskumatu, kuid meie porgandid ja kõrvitsad, kurgid ja sibulad kasvasid suurepäraselt.
Vabariigi Presidendi kõne Saksamaa pagendatute liidule Maritimi hotellis Stuttgardis 5. septembril 1999.[---] minu ülikoolistuudium algas kaheteistkümneaastaselt loomavagunis Tallinna sadamas.
Mart Meri. Rahvusvaheline Lennart Meri. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 28.Lapsepõlv oli andnud isale avara ruumi kogemuse nii heas kui halvas. Kogemuse sellest, et piiri taga pole kunagi tühjus, eimiski, vaid seal on alati ühtaegu midagi uut ja midagi sarnast. Või konkreetsemalt öeldes: et erineva emakeelega inimestel võib olla küll erinevaid harjumusi, kuid mingis väga põhilises on inimesed sarnased. Ja ühise keele leidmiseks tuleb kõigepealt toetuda sarnasusele.