Hõbevalge
„Hõbevalge“ on eestlaste, aga ka teiste soome-ugri rahvaste lugu. Nii Lennart Meri reisid ja reisikirjad kui filmid on pühendatud nende rahvaste ajaloo ja kultuuri nähtavaks tegemisele, nende rahvaste toomisele maailmakaardile näitamaks väikerahvaste eluõigust.
„Hõbevalge“ on sillaks eri rahvaste ning looduse ja inimese vahel, aga lisaks sellele ütleb Lennart Meri: „Meie reisikiri võiks olla sild luule ja täppisteaduste vahel“. Raamatu järelsõnas nimetabki ta „Hõbevalget“ luuleraamatuks ja ütleb, et muinasluulest kirjutades on ta ainult harva mõelnud ajaloo peale, sest ajaloo puhul saab öelda, et „see võis nii olla ja tõenäoliselt oligi“, aga oma raamatus on ta lähtunud küsimusest „kas see võis nii olla?“.
„Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest“ (1976) ja „Hõbevalgem. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest“ (1984) on kirjutised, millega Lennart Meri andis eestlastele identiteedi ja mineviku.
2008. aastal ilmunud „Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest“ on „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgema“ esmatrükkide ühendatud versioon, mille on koostanud ja toimetanud Lennart Meri märkmete põhjal Mart Meri ja Urmas Sutrop.
Jaan Undusk. Eesti lugu. Lennart Meri „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht, 19. september 2008.„Hõbevalge“ – see on maailmavaade, mille pühamu asub Kaali kraatris.
Vello Lõugas. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Tallinn, 1996, lk. 59. Arheoloog Vello Lõugas uuris Kaali meteoriidikraatrit aastatel 1976-1979.Ja siis, nii vajalikul hetkel, tulid leiud, mida oli oodatud ja mis tekitasid mõistetavalt erutust, ‒ hõbedast kaelavõru ja kaks spiraalset käevõru. [---] See leid oli sõna otseses mõttes “hõbevalge”, mida meie nöökajad Kaalist juttu tehes alati nõudsid!
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 209‒210.Lennart Meri: Pealkirja „Hõbevalge“ pean ma selgitama. Araabia suurte avastusretkede ajajärgul oli Eestisse jõudnud palju Araabiast pärit hõbedat ja tekkis rahvakomme viia ohvrikivile ohvrina hõbedat. Ohvrikividel Eestis nagu ka Skandinaavias ning mujal, isegi Kreekas, on pealispinnal lohk. Selles leidus – eriti meie kliimas – alati vihmavett. Märkimisväärne on, et vanadele religioossetele kommetele on alati olemas ka ratsionaalne seletus. Hõbe võib väga väheste kogustena vees lahustuda. See on põhjus, miks keskajal kasutati hõbenõusid, sest hõbedal on tervistav toime. Lühidalt, nende ohvrikivide lohkudes oli selline lahus, mida kutsuti „hõbevalgeks“, ja eesti pärimuste järgi võis seda kasutada ka teatud haiguste ravimiseks. Niisiis sisaldab raamatu pealkiri ka vihjet igipõlisele ravimeetodile, eeskätt aga sellele, et vahetusvara, araabia hõbe, annab tunnistust vanade eestlaste laiale maailmale avatud eluviisist.
Ma ei tahtnud kirjeldada mitte ainult seda, kuidas meie esiisad Läänemere ranniku avastasid, vaid ka seda, kuidas Euroopa Läänemere ranniku endale avastas.
Okupeeritud Eestis mõjus „Hõbevalge“ rahvusliku sõnumina. Kuigi ajalooteaduse seisukohalt ei ole seal käsitletud sündmused kinnitust leidnud, on nende tähendus ja mõju palju laiem. Meri andis eestlastele tagasi identiteedi ning seda rännumeeste ja ajaloolaste kirjutiste kaudu. Ta andis nõukogudeaegsel venestamisajal eestlastele mineviku ja hääle, mis ei lubanud eneseteadvustamisel kaduda.
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 208.Lennart Meri: Sellal oli tajutav, et me läheneme eksistentsiaalsele küsimusele: kas me jääme püsima rahvana, ühe kultuuri, ühe ajaloo ja teatud spetsiifiliste väärtuste kandjatena, või hukkume, enne kui nõukogude dinosaurus kokku vajub? Saatusliku tähenduse omandas ajategur. See on aus seletus, miks ma võtsin sel ajahetkel käsile raamatu, mis mulle ka täna veel rõõmu valmistab.
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 211.Lennart Meri: [---] raamat ilmus aastal 1976, vastukaja oli positiivne, üle 30 000 eksemplari müüdi juba kahe päevaga läbi. Ka Soomes sai raamat väga hea kriitika osaliseks ja tõlgiti lühikese ajaga soome keelde. Seda reaktsiooni arvestades tehti Moskvast mulle isegi ettepanek tõlkida „Hõbevalge“ vene keelde. Kuid see tundus mulle liiga riskantne. Ma ei tahtnud mingit poliitilise värvinguga Vene-Eesti konflikti, sest raamat oli ju täiesti selgesti suunatud eesti lugejatele, eesti rahvale, ja selle sõnum kõlas umbes nii: pea püsti, me oleme vähemalt omaenda mineviku peremehed.
Urmas Sutrop. Saateks. ‒ Lennart Meri. Hõbevalge. Tallinn; Tartu, 2008.President Lennart Meri soovis „Hõbevalge“ (1976) ja „Hõbevalgema“ (1984) põhjal koostada uue, umbes 250-leheküljelise raamatu, milles sisalduv oleks kindlal teaduslikul põhjal. See targa mehe ammune soov oli natuke idealistlik, sest arheoloogid ja antropoloogid, keele- ja rahvaluuleteadlased, ajaloolased ning paljude teiste erialade esindajad vaidlevad ja jäävadki vaidlema meie rahva muistse ajaloo keerdkäikude üle. [---] Pärast Suure Meistri lahkumist ei saanud enam autorile küsimusi esitada ega tema mõttelõnga järgida. Töö jäi mõneks ajaks seisma, kuni otsustasime Mart Meriga raamatu koostamise meile jõukohasel ja lubataval viisil lõpule viia. Me lähtusime autori kindlast soovist ühendada kahe raamatu tekstid, kuid mõistagi polnud enam meie võimuses visata liigne ballast üle parda, nagu Lennart Meri ühel meie kohtumisel sihiks seadis.
Loe vastukaja
Vello Lõugas, Ain Kaalep. „Hõbevalge“ mitmes luubis. Sirp ja Vasar, 30. juuli 1976.
DIGAR
Leo Metsar. Tõest ja tõenäosusest. Looming, 1976, nr. 7.
DIGAR
Elina Öpik. Lisa soome-ugri drakonoloogiale. Keel ja Kirjandus, 1976, nr. 3.
DIGAR
Lennart Meri. „Hõbevalge“ autori vastus. Keel ja Kirjandus, 1976, nr. 3.
DIGAR
Jaan Undusk. Eesti lugu. Lennart Meri „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht, 19. september 2008.
EPL
Rein Undusk. Eesti loomine. Lennart Mere „Hõbevalge“. Looming, 2017, nr. 10.
DIGAR