Rännakud, raamatud, filmid

Lennart Meri: Mu eesmärgiks järgnevatel aastatel ja aastakümnetel polnud õieti mitte filmide väntamine, vaid reisimine. [---] Ma püüdsin anda tööle teaduslikku iseloomu sellega, et ma dokumenteerisin iga filmilõigu ja avaldasin filmi sisu selle üksikute lõikude põhjal kokkuvõtlikult kuukirjas „Keel ja Kirjandus“. 

Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2001, lk. 192.

Järgmistel aastatel [pärast 1950. aastat] alustas ta oma geograafilise ruumi plahvatuslikku laiendamist. Kuid seda ta ei teinud juhuslikult. Lääne-Ukraina, Taga-Karpaatia olid poliitiliselt sama tundlikud nagu Lõuna-Eesti. Edasi Karakumi kõrb Kesk-Aasias, vanad islamikeskused, Tjan-Šani mäestik. Kuskil Kaukaasia mägirajal kohtusid nad paari tšetšeeni ratsanikuga [---] edasi süstamatk Leenal, ekspeditsioon Kamtšatkale, pikem peatumine korjakkide juures. Tšukotka poolsaar ning lõpuks koondumine soome-ugri rahvastele, vahele kõrvalehüpped näiteks Birmasse eestlaste jälgi otsima.

Mart Meri. Rahvusvaheline Lennart Meri. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 29.

Lennart Meri: See projekt, uurida soome-ugri rahvaid ja nendest filme vändata, oli mu lemmiklaps ja sisaldas loomulikult ka poliitilisi komponente. Mitte esmajoones selles mõttes, et meie, eestlased, kuulume ka ise soome-ugrilaste hulka, vaid kui demonstratsioon, et ka kõige väiksematel etnostel on oma väärtus ja õigus eksisteerida.

Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2001, lk. 186.

Lennart Meri: Oma reisikaaslastega [Kesk-Aasiasse] – nendeks olid kunstnik Ants Viidalepp, skulptor Olaf Männi, teatrilavastaja Voldemar Panso ja mõned teised – sidus mind pärast seda eluaegne sõprus.

Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2001, lk. 173.

Varajasest lapsepõlvest on Lennart mulle mällu jäänud tõelise indiaani pealikuna värvilistest sulgedest peakatte ja täies punanahavarustuses poisina. Kuue-seitsme-aastasena oli ta indiaanlastest suures vaimustuses, kuna isa oli talle toonud Ameerika reisilt indiaanlase kostüümi kõige sinna juurde kuuluvaga. Siis meisterdas hilisem suur rändur ka oma elu esimese telgi – ema voodilinast.

Peatselt asendus huvi indiaanlaste vastu seiklusjuttudega ja neid ta lausa neelas.

Hindrek-Peeter Meri. Lapsepõlv Lennartiga. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 16.

Lennart [---] teatas, et temal olla stardi eelõhtul ja veel stardihetkelgi väga raske end lahti rebida, aga mida edasi, seda enam läheb ta uute olukordadega kaasa, isu kasvab süües ja koduigatsusega on aega. Jah, selline on õige rännumees.

Paul-Eerik Rummo. Koduigatsus. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 244.

[---] teekonna algus ja lõpp on kõige raskemad. Esimesel päeval on seljakott veel pungil täis varustust, õlad harjumatud, saapad kanged. Viimasel päeval ei kaalu seljakoti tühjus enam üles muljete loiutavat rohkust ja matkaväsimust.

Lennart Meri. Kobrade ja karakurtide jälgedes. Tallinn, 1959, lk. 43.

“

Mis on reisimine? ... Koju jõudes tahan alati kellelegi tõendada, et maailm on kübeme võrra parem kui teele asudes, sest ta on nüüd niidiotsa võrra seotum.

Lennart Meri. Manniga ja Mannita. Looming, 1976, nr. 1.

Meri seisis silmitsi täiesti uue väljakutsega, sest filmitegemisest ei teadnud ta peaaegu mitte midagi. Ja kuigi Meri oma sõnul tundis „kaamerat hulga halvemini kui kaamelit“, võttis ta ettepaneku vastu, lootes, et kui ta oskab kirjutada stsenaariumi, küllap siis on ta võimeline selle järgi ka filmima. [---] Meri on öelnud, et filmi monteerimise ajal sulasid kaks vastandlikku, isegi vihameelset maailma – kirjandus ja filmilint – taas üheks sõbralikuks tervikuks. Lõpptulemus, „Veelinnurahvas“, on film samojeedi ja soome-ugri rahvaste etnogeneesist, etnograafiast, rahvaluulest ja keelest.

Kulle Raig. Vikerkaare värvid. Tallinn, 2003, lk. 96‒97.

Ma ei ole filmitegija, vaid kirjanik. Kuid need filmid vastavad ühele küsimusele, mis hõljub õhus – küsimusele tõelise kultuuri ja massikultuuri vahekordadest. Need küsimused on mulle alati südamelähedased olnud. Tahan loota, et need filmid aitavad kaasa sellele, et kunagised kultuuriväärtused on tulnud tagasi rahva kätte ja elavad nüüd oma teist elu.

Marika Oja. Lennart Merele hõbemedal. Kodumaa, 26. detsember 1979.