Eesti Vabariigi välisminister
11. aprill 1990 – 6. aprill 1992
Toomas Hendrik Ilves. Lennart Meri Eesti välispoliitikas. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 6.Kogu Lennart Meri elu oli olnud kui ettevalmistus Eesti Vabariigi diplomaadi tööks.
Välisministrina olid Lennart Meri tähtsamad teemad Eestile tunnustuse saavutamine ja võrdväärne suhtlemine teiste riikidega, samuti julgeolekupoliitika, mis on väikeriigi puhul määrava tähtsusega.
Mart Meri. Rahvusvaheline Lennart Meri. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 33.Mulle hakkab nüüd tunduma, et mõistet rahvusvaheline saab küll kasutada kaubavedude või olümpiamängude kirjeldamisel, kuid mitte inimese omaduste või tema mõtlemisviisi kirjeldamisel. Võib-olla on hoopis nii, et vabaduse armastus liidetuna ajaloo tajumisega on see võti, mida oleme siin otsinud.
Välisministeeriumi loomine
Eesti välispoliitika ja välisministeeriumi eellane oli 1989. aasta aprillis rajatud Eesti Instituut. Lennart Meri kavandas instituudi ülesanneteks Eesti tutvustamise ja rahvusvaheliste kontaktide loomise eelkõige kultuuri- ja haridusvallas, kuid tegelik eesmärk oli siiski poliitiliste sidemete arendamine. Eesti Instituudi infopunktidest Helsingis, Kopenhaagenis, Bonnis, Londonis, Stockholmis ja Pariisis said Eesti välisesindused ja sealsetest töötajatest Eesti esimesed diplomaadid. Iseseisvuse taastanud Eesti riigi välisministeeriumile tähendas see väliskontaktide võrgustiku ja töötajate olemasolu.
Lennart Meri. Saateks. – Teine tulemine : taasiseseisvunud Eesti välisesindused. Tallinn, 2003, lk. 12.Väliselt pidi asutus [Eesti Instituut] otsima võimalusi üliõpilaste ja teadlaste koolitamiseks välismaal. Sisuliselt kujunes sellest põhiseaduslik välisministeerium, kes suutis ellu kutsuda Eesti esinduse Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Eesti esindajad olid kõik noored, vaesed ja üksinda, peale Malle Talveti, kes oli rinnalapsega ja jättis esinemiste ajaks lapse prantslaste sekretariaati hoiule. Moskva mässukatse järel said neist ja peakonsul Ernst Jaaksonist üleöö esimesed Eesti Vabariigi suursaadikud pärast Teist maailmasõda. Nad olid juba tuntud ja nende volikirjad võeti tunnustusega vastu.
3. aprillil 1990 moodustati Eesti NSV Valitsus, mis kandis alates 8. maist nimetust valitsus (üleminekuvalitsus). Peaminister oli Edgar Savisaar ja välisminister alates 11. aprillist Lennart Meri. Tema ülesandeks sai välisministeeriumi loomine ja riigi välissuhete taastamine. Värskes välisministeeriumis alustasid tööd noored ja teotahtelised inimesed, kelle kokkupuude (välis)poliitikaga oli üsna napp, kuid seda kompenseeris soov Eesti riigi heaks midagi ära teha. Nagu Lennart ise on öelnud, polnud need inimesed iialgi lipsu kandnud ja nende diplomaadiks koolitamine algas kõige elementaarsemast.
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 335.Lennart Meri: Mina olin ja olen siiski rõõmus, et tänu oma eelkäijale, Eesti Instituudile, oli välisministeerium juba 1991. aastal teovõimeline. Me võtsime tööle peaaegu eranditult noori inimesi, ja need, kelle eluiga ulatub 24-st kuni 30-ni, õpivad ju kümme korda kiiremini kui näiteks minuealised.
Välisministri abi Peeter Mehisto. Privileeg olla alustajate seas. – Teine tulemine. II. Välisministeeriumi taasloomise lugu. Tallinn, 2008, lk. 77.Sisuline tegevus kulges minu meelest kahes suunas: esiteks strateegiline ehk sündmuste mõjutamine ja juhtimine ning teiseks reageerimine väljastpoolt tulevatele sündmustele. Aeg-ajalt toimusid planeerimiskoosolekud, aga tegelik strateeg oli ikka Lennart Meri ise, kelle mõtted lendasid viis, kümme ja viisteist aastat ette.
Välisministri sekretär Marina Asari. Privileeg olla alustajate seas. – Teine tulemine. II. Välisministeeriumi taasloomise lugu. Tallinn, 2008, lk. 78.Lennart alustas tööd hilja ja tal oli fenomenaalne vastupidavus. Väsimatusega andis ta kõigile noortele meestele ja naistele silmad ette. Kõige briljantsemad ideed sündisid tal ikka kell kaks öösel. Tavaliselt otsustasime millalgi pärast kesköötundi, et sel ööl Eesti veel iseseisvaks ei saa ja võiks hakata koju minema. Aga ka pärast taasiseseisvumist ei hakanud me õigel ajal koju minema ning Meri ei jätnud suitsetamist maha, nagu oli lubanud.
Välisministeeriumi poliitikaosakonna juht Jüri Luik. Meie tugevus on meie õigus. – Teine tulemine. II. Välisministeeriumi taasloomise lugu. Tallinn, 2008, lk. 166.Lennart Meri töötas tol ajal 24 tundi ööpäevas. Kui keegi soovis puhkusele jääda, oli ta sellest täiesti vapustatud: kuidas inimesel tuleb üldse pähe minna sellisel vastutusrikkal tunnil puhkusele! Või haigeks jääda! Seda prooviti vältida ja kui ikkagi haigestuti, siis varjati seda Meri eest, kelle lemmiklause sellistel puhkudel oli: „Vabadussõjas puhkepäevi ei olnud“.
Mart Nutt. Mary Lennart. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 168.Ühel hommikul saabus meile ühelt Ladina-Ameerika riigi välisministrilt soe ja südamlik kiri sooviga kokku saada. Igati vormikohane, kuid adresseeritud Eesti välisministrile ‒ proua Mary Lennartile. Lennart oli pisut kohmetu ‒ käitumisjoon, mida ta muide kunagi välja ei näidanud ja mida üksnes teda hästi tundvad inimesed tähele panid. Muidugi tuli kirjale vastata. Kuid sellist rõõmu Lennart oma kolleegile kah ei valmistanud, et oleks alla kirjutanud Mary Lennart. Kiri läks Lennart Meri allkirjaga.
Lennart Meri ajastu välisministeeriumis on ilukirjanduslikku vormi valanud aastatel 1990‒1991 välisministeeriumi informatsioonibüroo juhatajana töötanud kirjanik Mihkel Mutt oma raamatus „Rahvusvaheline mees“ (1994).
Eesti iseseisvuse taastamine
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 321‒322, 325.Moskva putšikatse ajal oli välisminister Meri Soomes vabatahtlikena talvesõjas osalenud eestlastele rajatud mälestuskivi pühitsemisel. Meri andis Helsingis pressikonverentsi ja jagas intervjuusid välisriikide ajakirjanikele ning suhtles lääne poliitikutega. Ta koostas ka kirja CSCE riikidele, kus oli „palve võtta arvesse Eesti olukorda ja tunnustada rahva tahet iseseisvuse taastamisel diplomaatiliste sidemete taasloomisega“.
Lennart Meri: See oli suur vedamine, et need sündmused tabasid mind Helsingis, sest tänu sealsetele kommunikatsioonivahenditele sain ma Eesti välisministeeriumi palju paremini juhtida ja välismaaga mõõtmatult kergemini kontakti hoida kui Tallinnas. Mulle oli selge, et nüüd on õige tund tulnud. Putš võis võtta nii- või naasuguse pöörde, kuid seda tuli ära kasutada, et end Nõukogude Liidust ka de facto lahti rebida.
Tunnustamist me ei vajanud, see oli meil juba olemas. Rahvas saab enesemääramisõigust kasutada ainult ühe korra. Ma kordan seda punkti, sest ma pean seda väga tähtsaks. Selle muudab nii tähtsaks just Balti riikide juhtum: kord saavutatud ja välismaa poolt tunnustatud iseseisvus jääb püsima isegi siis, kui üksikut rahvast selle kasutamisel vägivallaga takistatakse.
Loe
Tiit Pruuli. Tähendusrikkad sümbolid. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 186‒187.Pärast 1991. aasta augustiputši, mille ajal Lennart juhtus taas Helsingis olema, saabus ta Tallinna reisisadamasse ja nägi laevaaknast, et sadamahoonel lehvib sirbi ja vasaraga punalipp. Läksin Merile laeva vastu, kuid ta teatas, et ei astu enne maale, kui see punalipp on maha tõmmatud. Arusaadav! Jooksin venelasest sadamakapteni juurde ja andsin talle edasi välisministri korralduse lipp ära võtta. „Kohe võtame,“ lubas ähmis ametnik. Jooksin tagasi laeva ning teatasin Lennartile, et see lipp läheb peagi ajaloo prügikasti. See vastus Merit ei rahuldanud: lipp olgu kohe alla võetud, oli tema kindel nõudmine ‒ enne ta laevast ei lahkuvat. Kiirustasin taas sadamahoonesse ja asusin ettevaatlikult sadamategelastega uuesti läbirääkimisi pidama. Pärast pikka kauplemist olid nõukogudeaegsed ametnikud nõus lipu langetama. Töömees saadeti maja katusele ja välisminister Meri sai Eestisse tagasi tulla.
Eesti oli taas iseseisev ja algas riigi taastamine. Lennart oli küll parim Eestit esindav saadik, kuid ta vajas ka kaastöötajaid nii välisministeeriumis kui diplomaatidena kõikjal üle maailma. Lisaks sellele vajasid lahendamist ka praktilised mured nagu näiteks Eestis resideeruvate diplomaatide elamistingimused.
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 333.Lennart Meri: Üksnes suurte pingutustega õnnestus meie inimestele selgeks teha, et me oleme kätte võitnud mitte ainult õigused, vaid nüüdsest peale peame täitma ka uusi kohustusi. Ja et saadikuid ei saa ühiselamusse majutada.
Lennart Meri oli ka Põhiseaduse Assamblee liige ja kuulus riigipea institutsiooni põhimõtteid kujundavasse toimkonda, kuid aktiivseks osalemiseks jäi tal vähe aega. Laialdaste sidemetega välisministrina kutsus ta Põhiseaduse Assambleesse väliseksperte.
Vabariigi Presidendi esinemine Eesti Televisioonis 7. oktoobril 1993.Põhiseadus on meie kilp. Teda ei märgata senikaua, kuni ta kaitseb.
Rahvusvaheline suhtlus
Välisminister Lennart Meri kõne konverentsil „Balti riigid uue Euroopa arhitektuuris“ Tallinnas 2. märtsil 1991.Euroopa ei ole minu silmis mitte maailmajagu, vaid programm. Filosoofiline, eetiline, poliitiline, majanduslik programm, mille lahutamatu osa on Eesti alati olnud [---].
Toomas Hendrik Ilves. Lennart Meri Eesti välispoliitikas. Diplomaatia erinumber, 2006, nr. 31.Eesti neljast suurest välispoliitilisest väljakutsest – saada iseseisvaks, saada lahti liiduvabariigi kuvandist, vabaneda Vene vägedest, saada nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmeks – mängis vähemalt esimese kolme eesmärgi puhul olulisimat rolli Lennart Meri. ELi ja NATOsse saamiseks lõi Meri aluse, et Eesti üldse saaks mingeid kõnelusi ja bürokraatlikke menetlusi alustada.
Lennart Mere välispoliitilise tegevuse tulemiks on või vähemalt oli Eesti tõsiseltvõetavus läänes.
Välisminister Meri oli eurooplane ja see tekitas imestust „tõelistes“ lääneeurooplastes, kes ei oodanud endisest NSV Liidu vabariigist tulnud välisministrina näha erudeeritud, keeli oskavat ja karismaatilist isiksust. Oskus haarata kuulajaid oma jutuga ning võrratult laialdased teadmised erinevatest valdkondadest võimaldasid Meril saada jutule nii välisriikide kõrgete juhtide ja ametnike kui tavakodanikega.
Toomas Hendrik Ilves. Lennart Meri Eesti välispoliitikas. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 8.Lennart Meri tulek areenile põhjustas paanika. Mida teha? Ei mingit broken English’it ega primitiivpateetikat sellest, kuidas lääs võlgneb Ida-Euroopale tänu barbarite vastu seismise eest. Selle asemel pakkus Meri erudeerit analüüsi NSV Liidu tippjuhtkonnas toimuva, Gorbatšovi võimaluste ja eestlaste soovide kohta. Laitmatus inglise, saksa, prantsuse või soome keeles. Karvaste või tummade, vaid jutupunkte ette lugeda oskavate aparatšikutest ekskommaritega sai lääs kergesti hakkama. Aga tavaametnikku mäekõrguselt ületava välispoliitika-intellektuaaliga ei osanud lääne välisministeeriumid alul üldse toime tulla.
Lapsepõlv Berliinis ja Pariisis Eesti Vabariigi diplomaadi perekonnas ning õppimine saksa ja prantsuse keeles pani aluse euroopalikule maailmatunnetusele, mida ei suutnud hävitada ka Siberis veedetud aastad ja elu Nõukogude Eestis. Eesti kuulumine Euroopasse oli Lennartile iseenesestmõistetav; viiekümneaastane katkestus ei tähendanud, et see kuulumine oleks kuhugi kadunud, see oli vaja vaid ellu äratada.
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 324‒325.Lennart Meri: Tunnustamist me ei vajanud, see oli meil juba olemas. Rahvas saab enesemääramisõigust kasutada ainult ühe korra. Ma kordan seda punkti, sest ma pean seda väga tähtsaks. Selle muudab nii tähtsaks just Balti riikide juhtum: kord saavutatud ja välismaailma poolt tunnustatud iseseisvus jääb püsima isegi siis, kui üksikut rahvast selle kasutamisel vägivallaga takistatakse.
Euroopale ei olnud aga see arusaadav, Ida-Euroopas toimuvad sündmused hirmutasid oma ettenägematusega ja see oli ka põhjus, miks iseseisvuse taastamist soovivatesse riikidesse teatava umbusuga suhtuti. See oli väljakutse Lennart Merile, kelle ettenägelikkus ja kursisolek maailmas toimuvate sündmuste ja poliitiliste mängudega võimaldas võrdväärselt osaleda rahvusvaheliste suhete keerulisel maastikul. Ja mitte passiivselt osaleda, vaid aktiivselt võidelda õigusjärgse Eesti riigi tunnustamise eest.
1990. aasta oktoobris kohtusid peaminister Edgar Savisaar ja välisminister Lennart Meri Ameerika Ühendriikide presidendi George Bushi ja riigisekretär James Bakeriga.
2. septembril 1991 taastasid Ameerika Ühendriigid Balti riikidega diplomaatilised suhted ja 14. septembril külastas Eestit USA riigisekretär James Baker.
Ronald D. Asmus. Mälestuskilde Lennart Merest ja NATO laienemisest. Diplomaatia erinumber, 2006, nr. 31.Esimene mälestuskild puudutab Lennarti mõju mitme Ameerika diplomaadi ja mõtleja vaadete kujunemisele, kes etendasid hiljem otsustava tähtsusega rolli NATO laienemises tervikuna, eriti aga selle Baltimaid puudutavas osas: Strobe Talbott, Dick Holbrooke ja mõistagi mina ise. [---] Just Strobe’i sõprus Lennartiga sundis teda oma head sõpra Dick Holbrooke’i samuti Baltimaadesse viima, et ka Holbrooke kohtaks ja õpiks tundma donkihhotlikku tegelast, kes võitleb Eesti iseseisvuse eest. [---] Mitmes mõttes oli just Lennart liider, kellele Strobe ja teised võtmetähtsusega ameeriklased seisid nii poliitiliselt kui intellektuaalselt kõige lähemal. Need sõprussidemed olid hindamatu tähtsusega noil kujunemisaastail, mil Washington alles töötas välja oma Balti poliitikat ja asus toetama Baltimaade ühinemist NATOga.
Iseseisvuse taastamisele järgnes Eesti, Läti ja Leedu välisministrite hoogne välissuhtlus, mille käigus taastati diplomaatilised suhted paljude riikidega.
Jüri Luik. Meie tugevus on meie õigus. – Teine tulemine. II. Välisministeeriumi taasloomise lugu. Tallinn, 2008, lk. 160‒161.Meri isiklikud sidemed aitasid raha leida, Eesti riik poleks tollal suutnud neid diplomaatilisi käike ülal pidada. Meril oli üle maailma hiiglaslik sõpradering, millest suurema osa oli ta moodustanud oma endise kirjanikutegevuse jooksul. Ta oli väga osav sellises asjaajamises ja seetõtu toetasid sõbrad aeg-ajalt meie tegevust kas omast taskust või läbi fondide ja sihtasutuste.
Island oli Balti riike toetanud juba siis, kui teised riigid seda veel ei julgenud, ja seda vaatamata Nõukogude Liidu ähvardustele.
Lennart Meri ja rahvusvahelised organisatsioonid
Baltimaade iseseisvuse taastamise mõttele toetuse otsimine algas juba 1980. aastatel, kui Meri kohtus erinevate riikide välisministeeriumite töötajatega ja lõi vajalikke kontakte. 1990. aasta kevadel osales Meri Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (CSCE, praegu OSCE) konverentsil n-ö tagaukse kaudu. Tal polnud küll ametlikku kutset, kuid varasemad kontaktid aitasid tal rahvusvahelisele sündmusele pääseda.
Välisminister Lennart Meri kiri CSCE peasekretärile ja vastus, juuni 1990. Kirjavahetus Välisministeeriumiga. Rahvusarhiiv
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 305, 308.Lennart Meri: See oligi see viis, kuidas meiesugune tollal töötas. Sellel oli natuke ühist ka nende improvisatsioonidega, mis ma olin õppinud oma reisidel Siberis. Pidi alati tähele panema, kus avanes mingi võimalus ja kuidas saab üht või teist ust lahti teha.
[---] Sest siin võisime me liitlasi leida, vestlusi pidada ja üksikute välisministritega kontakte sõlmida, ilma et tema maa vastutus oleks nii tugevasti riivatud kui näiteks visiidi puhul selle maa pealinna. Seepärast tavatsesime me usinasti külastada kõiki CSCE järgnevaid konverentse.
CSCE konverentsidel käies sai Meri kohtuda Euroopa riikide välisministritega ja neile oma sõnumit tutvustada. 10. septembril 1991 sai Eesti Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise (CSCE) liikmeks.
Toomas Hendrik Ilves. Lennart Meri Eesti välispoliitikas. Diplomaatia erinumber, 2006, nr. 31.Nad [lääne välispoliitikategelased] kartsid, sest tegemist oli välisministriga, kelle välispoliitilised teadmised ületasid enamiku kolleegide omi ja kes neid teadmisi ei varjanud. Parlamentaarsetes riikides saavad välisministreiks ju poliitikud, kes on ühel päeval linnapea, teisel põllumajandusministri ja kolmandal juba valitsuse esidiplomaadi ametis.
Esimesed vitsad sai lääs Merelt kätte 1990. aasta detsembris Pariisis CSCE tippkohtumisel. Aasta varem vabanenud riigid – Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari – tulid kohale mittekommunistlike, demokraatlikult valitud valitsusjuhtide tasemel. Tšehhit esindav tippintellektuaal Vaclav Havel nõudis osalemisõigust ka Balti riikidele. Ent nood kuulusid endiselt NSV Liitu ning Gorbatšovi tungival soovil jätsid lääneriikide juhid Eesti, Läti ja Leedu välisministrid ukse taha.
See osutus suureks veaks. Kolm ministrit korraldasid pressikonverentsi. Lennart oli eestkõneleja, kellel abiks minu poolt kiiresti kirja pandud ning tema poolt iseloomulikult ümber tehtud jutupunktid. Sellest pressikonverentsist sai kogu tippkohtumise tähtsündmus, varjutades kogu feelgood happy-talk’i, mis oli kavandet saatma Pariisi harta vastuvõtmist. Lääne avalikkus sai teada, et tundmatus Baltikumis on mees, kellega tuleb arvestada. Kes võib niigi segamini pööratud Euroopat veel enam raputada.
Loe
Tarmo Vahter. Vaba riigi tulek. Tallinn, 2011, lk. 329.See oli tõeline limusiin, kus sohver oli sõitjatest vaheseinaga eraldatud. Meri õngitses taskust kokkumurtud paberitüki, kuhu ta oli kirjutanud ühe nime: Stanley. See kuulus noorele New Yorgi politseinikule, kes oli heisanud ÜRO ees Eesti lipu. „Ma olin tema peale kole kade,“ ütles Meri äkki. „Ma olen alati unes näinud, kuidas ma tõmban seda.“ Välisminister imiteeris kätega lipunööri tõmbamist. „Ma mäletan seda Siberist alates, seda õndsat pilti. Miskipärast on see lipuvarras alati olnud keset suurt rohuväljakut. Ta on olnud valge. Ta oli minu unenägudes alati palju kõrgem. Ja tuul oli niisugune kevadine, mis lipu paneb plauhti!“
Eesti ühinemisele NATOga pani aluse Lennart Meri kindel veendumus Eesti kuulumisest võrdsena teiste riikide hulka. Ja loomulikult oli see seotud julgeolekuküsimusega, mis oli Eestile ülioluline. Meri tegi igakülgselt tööd, et Eesti saaks NATO kaitsva „vihmavarju“ alla – kohtus maailma riigijuhtidega ja kõneles rahvusvahelistel kohtumistel. Selle tulemuseks oli Eesti NATO liikmeks saamine 29. märtsil 2004, Lennart Meri 75. sünnipäeval.
1991. aasta detsembris arutati NATOs esmakordselt Kesk- ja Ida-Euroopa partnerlust. Sellest kohtumisest võttis osa ka Lennart Meri, kes pidas ka kõne.
Presidendi Kantselei kaitsepoliitika nõunik Mari Tomingas. President Lennart Meri tegevus Eesti NATOsse viimisel. – Eesti NATO lugu 1991‒2004. Tallinn, 2014, lk. 51.Kindlasti ei olnud Lennart Meri värvikas ja julge sõnavõtt NATO peakorteri koosolekusaali täitvate NATO diplomaatide ja ametnike ees tavapärane ning niisugune sõnavõtt poleks seda ka täna. Lennart Meri oskas hästi ootamatute võrdluste ja paralleelide ning igavast poliitkeelest erineva kujundliku keelekasutusega auditooriumi kuulama ja kaasa mõtlema panna.
1992. aastal asutati Läänemeremaade Nõukogu – Läänemere piirkonna riikide koostööfoorum, mille eesmärk on tugevdada ja tihendada vastastikust koostööd.
Läänemeri on meie elu telg. Välisminister Lennart Meri kõne Läänemere Riikide Nõukogu esimesel istungil Kopenhaagenis 6. märtsil 1992. – Presidendikõned. Tartu, 2005, lk. 281.Niisiis on meie Läänemere Riikide Nõukogu peamine ja minu arvates ka kõige huvitavam ülesanne köita kokku erinevad identiteedid, leida õiged ja delikaatsed proportsioonid, et ühendada identiteedid, ilma nende sisu kaotamata. See töö sai alguse Brüsselis juba aastaid tagasi ning on edenenud aeglaselt, ettevaatlikult ja efektiivselt. Meil on üks eelis, üks siduv faktor, looduse and – Balti meri, Põhjamaade vahemeri, meie elu telg. Palju enam kui lõhepüüdmise koht on see regioon, mis kujundab meie ühtset poliitikat, ning ka regioon, mida tänasest päevast alates kujundab meie ühine poliitika.
Soome sild
Lennart Meri kontaktid Soomega algasid juba 1950. aastatel, kui ta tegi Eesti Raadios soomekeelseid saateid. Tihedamad sidemed said alguse 1970. aastatel. Siis anti Soomes välja Meri raamatuid ja näidati filme. Film „Linnutee tuuled“ on tehtud koostöös Soomega, mis võimaldas tal riigis viibida ja kontakte luua. Lennart Meri on aastast 1982 Soome Kirjanike Liidu auliige, 1985 pälvis ta raamatute „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“ eest Soome riikliku preemia. 1986. aastast on Meri Helsingi Ülikooli audoktor.
Lennart Meri algatusel alustas 25. veebruaril 1991 Helsingis tööd Eesti Kultuuribüroo.
Lennart Meri. Elu võimalikkusest poliitikas : kõne Soome Kultuuriliidus 26. novembril 1990 Helsingis. – Reede, 14. detsember 1990, lk. 2‒3.Eesti ja Soome vahekorrad on pereliikmete vahekorrad, mis lubavad kõnelda ka neist asjust, millest heas seltskonnas ei räägita. [---] Paljud eestlased, kes eksikombel peavad poliitikat tardunud seisundiks, tõeks või valeks, truuduseks või reetmiseks, armastuseks või vihkamiseks, on pettunult õlgu kehitanud, kui Soome on ÜRO-s hääletanud omal kummalisel kombel. Meil ei olnud võimalik seletada rahvale, et iga poliitiku esimeseks imperatiiviks on oma rahvuslike huvide kaitsmine.
Andreas Oplatka. Lennart Meri – Eestile elatud elu : kahekõne presidendiga. Tartu, 2000, lk. 344.Lennart Meri: Eesti suhtes oli Soomel alati kahekordne välispoliitika. Üks kurss „rohujuure tasandil“, kus soomlased leidsid alati võimalusi, et väljendada oma sümpaatiat Eesti vastu, ja ametlik poliitika, mis alati vältis seisukohavõttu Baltikumi küsimuses.
Eestil oli iseseisvuse taastamisele Soome mitteametlik toetus, millele oli kaasa aidanud ka Lennart Meri tegevus ja kontaktid Soomes. Kuid Soome ametlik poliitika oli äärmiselt ettevaatlik, kuna Eesti ja ka teiste Balti riikide iseseisvuse taastamist ei peetud võimalikuks.
Kulle Raig. Vikerkaare värvid. Tallinn, 2003, lk. 163.Lennart Meri: Sest Soome – õigusega või mitte – tundis end ikka veel ohustatuna. Ta oli ja jäi Ida-Euroopas ainsaks maaks, mille Nõukogude Liit küll võitis, kuid mis sellest hoolimata säilitas oma iseseisvuse. Soomlaste ettevaatus, mis oli tingitud sellest erilisest olukorrast, oli isegi kaheksakümnendate aastate lõpul veel tuntav.
Eva Lille. Lennart uute jahimaade otsingul Soomes. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 130.Kui kirjanik oma 60. sünnipäeva tähistas, korraldas Tuglase Selts hotellis Vaakuna sel puhul piduliku õhtusöögi. [---] Tajusin ja nägin ühtäkki selle palavikulise 15 tööaasta tulemust. Saalis istus rohkesti Soome kultuuri- ja poliitikaelu mõjukaid tegelasi ning kõik olid Lennarti head sõbrad.
Eesti Vabariigi suursaadik Soomes
1992. aasta kevadel lahkus Meri poliitiliste erimeelsuste tõttu välisministri kohalt ja suundus saadikuks Soome.
Toomas Hendrik Ilves. Lennart Meri välispoliitikas. – Lennart Meri : rajaleidja = Lennart Meri : the pathfinder. Tallinn, 2009, lk. 10.Lennart Meri välispoliitilise tegevuse tulemiks on Eesti tõsiseltvõetavus läänes. [---] Tõepoolest, Meri viis meid Euroopasse.